Thursday, October 15, 2009

Tuesday, October 13, 2009

Monday, October 12, 2009

Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse matused

Seoses sellega, et vedasin vägikaigast SA Archimedesega tudengite teadustööde konkursi elektrooniliseks muutmise nimel, kandideerisin sel kevadel ka filosoofiateaduskonna tudengite esindajaks Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse. Sain sisse, võites valimised koduteaduskonnas ning saavutades üldjärjestuses kolmanda tulemuse - 126 häält. Otsustasin kandideerida Üliõpilasesinduse juhatuse liikmeks haridus- ja sotsiaalvaldkonnas, kuid eelmine esimees Gilber Kask veenis mind avalduse esitamise päeval hoopis tema mantlipärijaks hakkama, lubades mind ka igatpidi toetada. Kohe järgmisel päeval võtsid minuga ühendust IRLi noorpoliitikud Alo Lõoke ning Kalmer Tera, ja "selgitasid" omalt poolt "natuke" olukorda. Edasisest show'st loe pikemalt SIIT. Minu arvamus tudengite esindusorgani tööst on küllaltki ühene. Tudengite esindatus ja võimalus Ülikooli arengutes kaasa rääkida praktiliselt puuduvad. Minu soov süsteemi reformida, või vähemalt selle puudustest avalikult rääkida, tõi kaasa täiesti ootamatuid reaktsioone. Esinduses veedetud aja jooksul on mind kaks korda füüsiliselt rünnatud ning vähemalt kaks korda kohtusse kaevatud. Seda hoolimata sellest, et Eesti Üliõpilaskondade Liit minu tegevuse igati õiguspädevaks on tunnistanud. Pildil loeb Alo Lõoke talle partei keskkontorist saadetud juhtnööre. Korporanditekliga noormees tema paremal õlal on esimehekandidaat Friedrich Kaasik, samuti IRLi liige, kellest üritati ebaõnnestunult hüpikesimeest kujundada. Vasakult piilub juuratudeng Keijo Lindeberg, minu personaalne "rotveiler" sobingust loobumisest saadik.

Otse? Vabalt!!

Kõigepealt meenub mulle üks lugu:

Kunagi, kui olin esimesel kursusel, istusin oma sõbrannaga,
hästi ilusa tüdrukuga, kellest ma olin sisse võetud, Tiigi tänaval "Töö juures" kohvikus. Ta küsis mult midagi sellist a la "mida ma oma elus ette tahan võtta".
Jäin talle toona vastuse võlgu, sest olin kindel, et saaksin kõigega hakkama...
Tema ainult naeratas äraolevalt, ja ütles, et minust saab teadlane...

Hiljuti on minult mitu inimest küsinud, miks ja mis mind poliitikasse tõmbab. Seda eriti siis, kui ma eriti keerukatesse teaduslikkudesse teooriatesse sisse sukeldun ja seal ringi liikumiseks veel lisaks peale käedki appi pean võtma.

Vastan neile siis, et ma lihtsalt ei suuda silme ees avanevat võimalust järele katsumata jätta. Eesti on nimelt suurepärane ühiskonnamudel, kus otsedemokraatia laialdaselt kasutusele võtta. Meist palju arenenumad riigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, aga ka näiteks Rootsi, kust me enamuse telekommunikatsiooni ja infotehnoloogiat puudutava üle oleme võtnud, on meist elektroonilise identiteeti valdkonnas kaugele maha jäänud - oma kolm kuni viis aastat. Mis on selle põhjuseks? Kahtlemata Eesti demograafiline ja territoriaalne kompaktsus ja geograafiline asukoht Põhjamaade naabruses, aga mitte vähem olulised pole ka sügavamalt kultuuriteoreetilised aspektid nagu ajaloolise taustaga sotsiaalne vastuvõtlikkus ning samuti - kusjuures see on väga oluline - toimivate riiklike struktuuride suhteline väljakujunematus. Nõukogude Liidu lagunemine oli nagu kinnijooksnud arvutile tehtud "Format C:" mille tulemusena uut ja elutervemat ühiskonda ehitama hakati. Seda valusam on muidugi kõrvalt vaadata, kuidas mitmed juba veel Tiigrihüppe ajal alguse saanud tänuväärsed algatused - nt. haridus-simulatsioonid, osalusportaal osale.ee jt. - huvipuuduses liiva kinni jooksevad. Poliitikud, kellest neis valdkonnis üllatavalt palju oleneb, eelistavad omavaheliste kemplemiste ja kiiret populistlikku "feimi" lubavate infrastruktuuri projektidega tegeleda. Sellest temaatikast räägib pikemalt minu artikkel siin, mida ma üheks oma olulisemaks tekstiks pean ja julgelt teadustööde kõrvale saan asetada.

Aga miks peaks otsedemokraatia üleüldse olema nii oluline maailma jaoks? Äkki on tegu pisikeste rikaste riikide nagu Šveits ja Eesti kapriissete mainekujundusnõksudega, mis eales laiemat kandepinda ei pälvi, ega seda õigupoolest omagi???

Nii see kahtlemata EI OLE, vaid hoopis vastupidi, otsedemokraatiast sõltub kogu Maaks kutsutava planeedi ja selle ökosüsteemi tulevik. Ja seda mitte mingis kauges ulmejutus, vaid meeletult kiirendatud hüperreaalse Maailma lähikümnenditel. Võtame aluseks hästi tuntud teooria Tragedy of the Commons, mis sõnastati alles umbes 40 aastat tagasi, kuid tõsi küll, nagu ikka väga sageli filosoofias, ulatub päritolult tagasi Aristotelese ja talle eelnenud Vana-Kreeka filosoofideni. Oletame, et meil on üks suur aas, mida kasutavad ühiselt kümme lambafarmerit. Kuigi ühiselt peaks farmerite huvides olema lammaste arvu kontrolli all olla, siis üksikult mõtleb igaüks, kuidas tema lambad teiste eest võimalikult palju rohtu saaks ära "kahmata". Lõpuks, kui aas närbub, kannavad kahju kõik.

Ma ei ole just fatalist, kuid tundub tähelepanuväärne, et Ühisomandi Tragöödia taas-sõnastati täpselt mõned aastad peale seda, kui Amazonase vihmametsad ekstensiivse põllumajanduse tulemusel meeletu kiirusega vähenema hakkasid. Küllap on tänaseks igale ninasarvikulegi selge, et probleem nõuab lahendust nüüd ja praegu, mitte kümne, saja ega viie aasta pärast. Ületamatuks probleemiks ongi seejuures osutunud, et globaalsed probleemid ilmnevad lokaalselt, mistõttu nende vastu on väga raske võidelda. Senised riikideülesed ühisalgatused nagu ÜRO koos oma arvukate allorganisatsioonidega on oma lokkava bürokraatiaga pigem lisakoormuseks kui lahenduseks. Samas pole lahendused kaugel mägede taga, vaid miilavad miraažina me silme ees. Kui iga inimene annetaks tühise osa oma varast neile, kes seda rohkem vajavad, leiaks Maailm oma jalge alt libiseva tasakaalu. Kahjuks on rahasuhetest läbitungitud kapitalistlik ühiskond iseendale jalgu jäänud. Otsedemokraatia, ehk võimu delegeerimine selllest sõltujaile, on reaalne võimalus globaalse kliimakatastroofi ära hoidmiseks, ning tõenäoliselt ainus stsenaarium, kus Kolmas maailmasõda võideldakse relvade, ja mitte puutükkidega, nagu ennustas Einstein.

Thursday, October 8, 2009


Tere! Kirjutan teile seda bloogi 8. oktoobri varahommikul. Käes on pidulik hetk, mida olen kaua aega pikkisilmi oodanud - täna algavad kogu Eestis kohalike omavalitsuste e-valimised; ja kestavad kuni tuleva kolmapäevani. See on väike suur samm Eesti ja Maailma jaoks, ja see on suur au. Kuigi esmapilgul erilist vahet nagu varasemaga polekski, ainult mugavam, siis tegelikult on valimiskampaaniate läbi viimise kord ja kultuur nende nelja pika lühikese aasta jooksul, mil e-valimisi korraldatud on, oluliselt edasi arenenud.

See pole koht, kuhu toppama jääda, vaid just vastupidi, sirge seljaga edasi liikuda. Mul on rõõm ja au, et olen kandidaat Tartu linnavolikogusse ja tahan selle ajaveebi kaudu teiega jagada, mis mind kandideerima ajendas, ning milliseid teemasid ma enda kui munitsipaalpoliitiku jaoks oluliseks pean.

Kandvaks mõtteks, mida ma oma uues - linnavoliniku - ametis rõhutada tahan, on tudengite õigustega arvestamine. Tartu on tudengilinn, mille vitaalsust kannavad edasi just siin elavad tudengid, keda kokku on ligi veerand linna elanikest. Seda on sama palju kui pensionäre, või rohkemgi veel. Ometigi ei huvita tudengid linna tasandil tegelikult kedagi. Kuidas muidu seletada, et vana Ujula tn. jalakäijate sild, mis autode tee lühendamiseks välja vahetati, roostetab Emajõe ääres, ent kogu linnas pole senini loodud normaalset võimalust ratast rentida???

Põhjus selleks on väga lihtne. Tudengeid justkui poleks olemas, sest linnavalitsus pole taibanud ülikoolide infosüsteeme linnamajandusse integreerida. Seeläbi on tudengkonna staatus määratletud läbisõitva turistina, kes vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Linnavalitsuse ja ülikoolide vaheline lõhe teeb haiget mõlemale poolele, eelkõige aga lõppkokkuvõttes just tudengitele. Õigupoolest on ka Tartu linn huvitatud tudengite elanike registrisse kandmisest, et seeläbi oma riiklikke eraldisi suurendada, ning viimaks ometi taas 100'000-linnaks saada. On vaid kole kahju, et meie südametunnistusele koputada üritavate reklaamikampaaniate läbi viimiseks asjatult süütuid puid on raisatud. Hoopis parema tulemuse annaks elanike registri ja õppeinfosüsteemi andmebaaside omavaheline integreerimine, kust iga tudeng ühtsest kohast oma toimingud linnaga ausalt ja rahulikult korda saaks ajada. Tulevikus oleks sama loogiline, et eksamiteemade vaatamise kõrval ÕIS-ist ka hääletada saaks, keda tudengid linna - ja ülikooli - juhtimas näha sooviksid. Seetõttu on minu valimisplatvormi hüüdlause: E-VALIMISED ÕIS-VALIMISTEKS!!!

Luban veel kõigile tudengitele tasuta rüperaale ning riikliku teadustööde konkursi elektrooniliseks muutmist. Üks neist lubadustest on töös, teine tädetud. Et teada saada, kumb, tule siia homme tagasi. Postitan nädala jooksul iga päev uut ja huvitavat, sealjuures annan ülevaate kirkamatest momentidest, mis mul oma täpselt ühe aastase tudengipoliitiku karjääri jooksul läbi on õnnestunud elada.

Valimistulemustest hoopis olulisem on minu jaoks aga reedel, 16.08 Tartu Tudengipäevade raames toimuva tudengite solidaarsusketi TARTU KETT õnnestumine. See on just see üritus, kus ka just Sina kaasa saad lüüa ja aidata - olgu Sul sissekirjutus Tartus, Toilas või kusagil mujal. Kui viibid reedel Tartus, tule kindlasti kohale!!! Käi juba praegu ära www.student.ee ja PANE ENNAST KIRJA!!!

Catch the Wave, Find the Cure
TUDENGISTAATUS ON PRIVILEEG!!!