Otse? Vabalt!!

Kõigepealt meenub mulle üks lugu:

Kunagi, kui olin esimesel kursusel, istusin oma sõbrannaga,
hästi ilusa tüdrukuga, kellest ma olin sisse võetud, Tiigi tänaval "Töö juures" kohvikus. Ta küsis mult midagi sellist a la "mida ma oma elus ette tahan võtta".
Jäin talle toona vastuse võlgu, sest olin kindel, et saaksin kõigega hakkama...
Tema ainult naeratas äraolevalt, ja ütles, et minust saab teadlane...

Hiljuti on minult mitu inimest küsinud, miks ja mis mind poliitikasse tõmbab. Seda eriti siis, kui ma eriti keerukatesse teaduslikkudesse teooriatesse sisse sukeldun ja seal ringi liikumiseks veel lisaks peale käedki appi pean võtma.

Vastan neile siis, et ma lihtsalt ei suuda silme ees avanevat võimalust järele katsumata jätta. Eesti on nimelt suurepärane ühiskonnamudel, kus otsedemokraatia laialdaselt kasutusele võtta. Meist palju arenenumad riigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa, aga ka näiteks Rootsi, kust me enamuse telekommunikatsiooni ja infotehnoloogiat puudutava üle oleme võtnud, on meist elektroonilise identiteeti valdkonnas kaugele maha jäänud - oma kolm kuni viis aastat. Mis on selle põhjuseks? Kahtlemata Eesti demograafiline ja territoriaalne kompaktsus ja geograafiline asukoht Põhjamaade naabruses, aga mitte vähem olulised pole ka sügavamalt kultuuriteoreetilised aspektid nagu ajaloolise taustaga sotsiaalne vastuvõtlikkus ning samuti - kusjuures see on väga oluline - toimivate riiklike struktuuride suhteline väljakujunematus. Nõukogude Liidu lagunemine oli nagu kinnijooksnud arvutile tehtud "Format C:" mille tulemusena uut ja elutervemat ühiskonda ehitama hakati. Seda valusam on muidugi kõrvalt vaadata, kuidas mitmed juba veel Tiigrihüppe ajal alguse saanud tänuväärsed algatused - nt. haridus-simulatsioonid, osalusportaal osale.ee jt. - huvipuuduses liiva kinni jooksevad. Poliitikud, kellest neis valdkonnis üllatavalt palju oleneb, eelistavad omavaheliste kemplemiste ja kiiret populistlikku "feimi" lubavate infrastruktuuri projektidega tegeleda. Sellest temaatikast räägib pikemalt minu artikkel siin, mida ma üheks oma olulisemaks tekstiks pean ja julgelt teadustööde kõrvale saan asetada.

Aga miks peaks otsedemokraatia üleüldse olema nii oluline maailma jaoks? Äkki on tegu pisikeste rikaste riikide nagu Šveits ja Eesti kapriissete mainekujundusnõksudega, mis eales laiemat kandepinda ei pälvi, ega seda õigupoolest omagi???

Nii see kahtlemata EI OLE, vaid hoopis vastupidi, otsedemokraatiast sõltub kogu Maaks kutsutava planeedi ja selle ökosüsteemi tulevik. Ja seda mitte mingis kauges ulmejutus, vaid meeletult kiirendatud hüperreaalse Maailma lähikümnenditel. Võtame aluseks hästi tuntud teooria Tragedy of the Commons, mis sõnastati alles umbes 40 aastat tagasi, kuid tõsi küll, nagu ikka väga sageli filosoofias, ulatub päritolult tagasi Aristotelese ja talle eelnenud Vana-Kreeka filosoofideni. Oletame, et meil on üks suur aas, mida kasutavad ühiselt kümme lambafarmerit. Kuigi ühiselt peaks farmerite huvides olema lammaste arvu kontrolli all olla, siis üksikult mõtleb igaüks, kuidas tema lambad teiste eest võimalikult palju rohtu saaks ära "kahmata". Lõpuks, kui aas närbub, kannavad kahju kõik.

Ma ei ole just fatalist, kuid tundub tähelepanuväärne, et Ühisomandi Tragöödia taas-sõnastati täpselt mõned aastad peale seda, kui Amazonase vihmametsad ekstensiivse põllumajanduse tulemusel meeletu kiirusega vähenema hakkasid. Küllap on tänaseks igale ninasarvikulegi selge, et probleem nõuab lahendust nüüd ja praegu, mitte kümne, saja ega viie aasta pärast. Ületamatuks probleemiks ongi seejuures osutunud, et globaalsed probleemid ilmnevad lokaalselt, mistõttu nende vastu on väga raske võidelda. Senised riikideülesed ühisalgatused nagu ÜRO koos oma arvukate allorganisatsioonidega on oma lokkava bürokraatiaga pigem lisakoormuseks kui lahenduseks. Samas pole lahendused kaugel mägede taga, vaid miilavad miraažina me silme ees. Kui iga inimene annetaks tühise osa oma varast neile, kes seda rohkem vajavad, leiaks Maailm oma jalge alt libiseva tasakaalu. Kahjuks on rahasuhetest läbitungitud kapitalistlik ühiskond iseendale jalgu jäänud. Otsedemokraatia, ehk võimu delegeerimine selllest sõltujaile, on reaalne võimalus globaalse kliimakatastroofi ära hoidmiseks, ning tõenäoliselt ainus stsenaarium, kus Kolmas maailmasõda võideldakse relvade, ja mitte puutükkidega, nagu ennustas Einstein.